Maitsemälu ja töö tekstiga

Sõna „ehtne“ (real) areng

Jurafsky näitab, kuidas sõna „ehtne“ toimib ajamasinana, kajastades ostjate hirme eri ajastutel. Restoranid kirjutavad „ehtne“ siis, kui turule ilmub populaarne odav võltsasendaja:

• 1900. aastad: „ehtne kilpkonn“ (vasikapeadest tehtud supi asemel) ja „ehtne Saksa õlu“.

• 1930.–1940. aastad: „ehtne vasikamaks“.

• 1960. aastad: „ehtne või“ (margariini kartus).

• 1970.–1980. aastad: „ehtne vahukoor“ (keemiliste asendajate kartus).

• 1990. aastad: „ehtne peekon“ (peekonimaitseliste sojatükikeste asemel).

Praeguseks on sõna „ehtne“ jäänud vaid odavatesse (ehtne püree) ja keskmise tasemega söögikohtadesse (ehtne krabi, mitte krabipulgad).

Sõna entrée mõistatus

Teises peatükis liigub autor uue keelelise mõistatuse juurde. Sõna entrée tähendab prantsuse keeles „sisenemist“.

• Prantsusmaal ja Suurbritannias tähendab see loogiliselt eelrooga ehk sisenemist einesse.

• USA-s on see mingil põhjusel hakanud tähendama pearooga.

Jurafsky kavatseb avada ajaloolise põhjuse, kuidas ameeriklased selle sõna tähenduse „ära rikkusid“.

[KIRJANDUSLIKUD ALLIKAD JA ÕPPEKOMMENTAARID. Järgnevates näidetes on säilitatud käsikirjas nimetatud autorid ja teosed. Tsiteeritud või tõlgitud katkendite mina-vorm kuulub nende teoste jutustajatele. Väljaanded, leheküljed ja tõlge vajavad bibliograafilist kontrolli.]

Mälestuste kirjutamine: „proustilikud hetked“

Mälestuskirjutust määratlevad „proustilikud hetked“: hetked, mil hammustame suutäie toitu ja kandume teise aega ning paika. Mõiste pärineb Marcel Prousti katkendist tema eepilises romaanis „Kadunud aega otsimas“, mis ilmus seitsmes köites aastatel 1913–1927.

Möödus palju aastaid, mille vältel ei eksisteerinud Combrayst minu jaoks midagi peale selle, mis oli seotud minu magamamineku teatri ja draamaga; kuni ühel talvepäeval, kui olin koju naasnud, pakkus ema, nähes, et olen külmetanud, mulle teed, jooki, mida ma tavaliselt ei joonud. Algul keeldusin, kuid siis muutsin ilma erilise põhjuseta meelt. Ta laskis tuua ühe neist väikestest prisketest koogikestest, mida nimetatakse petites madeleines ja mis näivad olevat valatud palveränduri soonilisse kammkarbikotta. Ja peagi tõstsin masinlikult, igavast päevast ning nukra homse ootusest väsinuna, huultele lusikatäie teed, milles olin koogitükikest leotanud. Niipea kui soe vedelik ja puru puudutasid suulage, läbis kogu mu keha värin ning ma peatusin, hämmastatuna minus toimuvatest erakordsetest muutustest.

Peen nauding täitis mu meeled: eraldiseisev, eemalolev, ilma ühegi vihjeta päritolule. Ja kohe muutusid elu heitlikkused mulle ükskõikseks, selle õnnetused kahjutuks, selle lühidus näiliseks. See uus aisting mõjus mulle samamoodi nagu armastus; või täpsemalt, selle olemus oli minus: see olin mina ise.

Ma ei tundnud end enam keskpärase, juhusliku ega surelikuna. Kust võis see kõikvõimas rõõm minuni tulla? Mõistsin, et see on seotud tee ja koogi maitsega, kuid ületab neid lõputult. Kust see tuli? Mida see tähendas? Kuidas seda haarata ja määratleda?

Tänapäeva suured peakokad mõistavad Prousti nähtuse jõudu suurepäraselt. Nad teavad, et kõige kallimgi kaaviar ei tekita külalises nii tugevaid emotsioone kui äkitselt sähvatav mälestus muretust lapsepõlvest. Seda suunda kõrgköögis nimetatakse sageli „emotsionaalseks gastronoomiaks“.

Siin on kaks suurepärast näidet sellest, kuidas kolme Michelini tärniga restoranid teadlikult „konstrueerivad“ proustilikke hetki:

1. „Lasanje krõbe serv“ (Massimo Bottura, Osteria Francescana)

• Idee. Massimo Bottura, teie loengust tuttava restorani peakokk, küsis endalt: milline mälestus ühendab peaaegu kõiki itaallasi? Vastus oli lihtne: vanaema valmistatud pühapäevane perelõuna ning meeleheitlik võitlus vendade ja õdedega lasanje kõige maitsvama tüki pärast, selle sama kõrbenud krõbeda nurga pärast ahjuvormis.

• Roog. Bottura otsustas pakkuda ainult seda nurka. Roog on dekonstrueeritud lasanje: taldrikul lebab kaalutu, täiuslikult krõbe pastariba (Itaalia lipu kolmes värvis), mis hõljub ülikerge béchamel-vahu ja rikkaliku liharaguu kohal.

• Prousti efekt. Külaline hammustab seda krõbedat tükki, tunneb koduse raguu kontsentreeritud maitset ja kandub hetkega 30 aastat tagasi oma Itaalia vanaema kärarikkasse kööki. Täiskasvanud väärikad inimesed kallites ülikondades nutsid sõna otseses mõttes selle taldriku kohal.

2. „Mere hääl“ (Heston Blumenthal, The Fat Duck)

• Idee. Briti peakokk Heston Blumenthal, neurogastronoomia teerajaja, soovis taasluua suvise merereisi puhta lapseliku õnnetunde: jooksed liival, kajakad kisavad ja õhus on soolase meretuule lõhn.

• Roog. Teenindaja toob klaasist pealispinnaga puitkasti (sees on päris liiv). Klaasile on seatud kallast täiuslikult jäljendav kompositsioon: tapiokist ja misovõist söödav „liiv“, erinevad mereannid, vetikad ning „merevaht“. Kuid peamine saladus on see, et koos roaga tuuakse külalisele merekarp, mille sisse on peidetud kõrvaklappidega iPod.

• Prousti efekt. Külaline paneb kõrvaklapid pähe, kuuleb lainemüha, kajakakisa ja liival astutud sammude krudinat, hingates samal ajal sisse merevahu aroomi. Kuulmine, maitse ja haistmine ühinevad. Aju saab ülivõimsa signaali ning inimene „langeb“ hetkega restoranist välja, kandudes oma lapsepõlve suvepuhkusele rannikul.

Seos menüükeelega. Pange tähele, kuidas see haakub Jurafsky loenguga. Need road ei vaja sõnu nagu „ehtne“ lasanje või „värsked“ mereannid.

Nende nimed on lihtsalt emotsioonide käivitusnupp; ülejäänud töö teeb külalise mälu.

Alchemisti restorani kuppel on just see, mis kustutab lõplikult piiri õhtusöögi ja vaatajat ümbritseva teatri vahel.

Kui professor Jurafsky rääkis meie loengus sellest, kuidas restoranid kasutavad menüüs sõnu õhkkonna loomiseks, siis peakokk Rasmus Munk läks radikaalselt kaugemale. Ta heitis sõnad hoopis kõrvale. Pikkade menüütekstide kirjutamise asemel paigutab ta teid füüsiliselt iga roa idee sisse.

Alchemisti õhtusöögi peamine vaatus toimub hiiglaslikus planetaariumis. Istute lookleva laua ääres ning teie kohal on 360-kraadine projektsioon. Visuaalid ja helitaust muutuvad iga „mulje“ jaoks täielikult.

Praktikas toimib see nii:

• Illusioon ja plast ookeanis. Kui teile serveeritakse maailmamere reostusele pühendatud roog (näiteks söödav „plastitükk“ või tursk), muutub teid ümbritsev kuppel veealuseks maailmaks. Lõõgastute ilusaid meduuse vaadates, kuid märkate äkki, et need muutuvad hulpivateks kilekottideks. Veeheli ja need kujutised muudavad roa maitse märksa dramaatilisemaks.

• Hiiglaslikud silmad ja düstoopia. Mõne provotseeriva roa saatel (sageli on see viide George Orwelli „1984-le“ või inimese aju või silma kujuline roog) ilmuvad kuplile hiiglaslikud silmad. Need pilgutavad aeglaselt ja jälgivad sõna otseses mõttes iga teie liigutust. Söömine, kui sind igast küljest vaadatakse, on võimas psühholoogiline eksperiment, mis tekitab haavatavuse tunde.

• Südamelöögid ja vereringe. Kui tuuakse seesama „Veretilk“ (Lifeline) doonoritele mõeldud QR-koodiga, hakkab kuppel tuksuva südame rütmis pulseerima. Teie ümber hõljuvad erütrotsüüdid ning pulsiheli kajab otse rinnus.

• Põlev mets. Et rõhutada metsade raadamise probleemi või serveerida tuha ja suitsu aroomiga rooga, võib kupli haarata virtuaalne leek. Istute põleva metsa keskel, kuulete puude praksumist ning see audiovisuaalne pilt paneb retseptorid tajuma toidu suitsust maitset kümme korda teravamalt.

• Virmalised. Kergemate roogade puhul, mis peaksid teie retseptoreid „puhastama“ ja pakkuma rasketest teemadest hingetõmmet, viib kuppel teid öise Arktika taeva alla, kus helgivad virmalised ja kõlab rahustav ambient-muusika.

See on neurogastronoomia ideaalne näide. Munk teab, et 80% sellest, mida nimetame „maitseks“, sünnib meie ajus tänu nägemisele, kuulmisele ja haistmisele. Kuplit juhtides häkib ta sõna otseses mõttes teie maitsetaju. See ei ole lihtsalt restoran, vaid kõige selle kvintessents, millest oleme rääkinud: siin lakkab toit lõplikult olemast lihtsalt toit ja muutub vaatajat ümbritsevaks teatriks, kunstiks ning isegi poliitiliseks seisukohavõtuks.

See, et serveeringuid nimetatakse „roogade“ asemel „muljeteks“ (impressions), sobib täiuslikult teooriaga, mille järgi avangardsed restoranid loobuvad täielikult traditsioonilistest reeglitest ja muudavad õhtusöögi kunstiliseks performance'iks. Külaline on siin vaataja, kes annab kontrolli täielikult peakoka kätesse.

1. Ühiskondlik protest taldrikul

• Kanajalg puurist. See on väga jõuline „sotsiaalse gastronoomia“ näide. Peakokk serveerib roa otse metallpuuril. Pannes külalise kanajalga käes hoidma ja selle küljest sööma, tekitab Munk tahtlikult ebamugavust, et juhtida tähelepanu lindude pidamistingimustele farmides. See ei puuduta täiskõhutunnet, vaid paneb mõtlema toidu päritolule.

• Šokolaadikirst. Üks tähenduselt kõige raskemaid muljeid. See meisterlikult valmistatud šokolaad on otsene seisukohavõtt laste töö ekspluateerimise vastu Aafrika šokolaadiistandustes. Munk sunnib meid seda kibedat tõde koos magusa desserdiga sõna otseses mõttes „alla neelama“.

2. Üleskutse tegutseda („Lifeline“)

• Veretilk QR-koodiga. See on kokakunsti ja heategevuse geniaalne sümbioos. Veretilgakujuline kest (mille tekstuuri ja värvi saavutamiseks kasutatakse sageli ehtsat seaverd koos marjadega) peidab jäist täidist. Peamine on aga QR-kood laual. See on päris. Peakokk kasutab üllatuse „proustilikku hetke“, et suunata teid vere- või elundidoonorluse veebilehele. Kas olete kunagi näinud, et menüü päästab elusid?

3. Mäng illusioonide ja popkunstiga

• Andy Warholi banaan. Munk armastab meie aju ootusi murda. Näete klassikalist banaani The Velvet Undergroundi plaadikaanelt, kuid koor on krõbe söödav kest, mille all peitub täiesti ootamatu tekstuur ja maitse.

• Helendav merevaik. Kaks kera, mida serveeritakse helendaval kuubil. Selle suhkru- või meekompveki sisse „müürib“ Munk sageli metsasipelgaid, jäljendades eelajaloolist putukat merevaigus. See on pöördumine ürgse koriluse poole ja tugev visuaalne käivitaja. Sipelgate hape annabki selle maitseplahvatuse.

4. Tekstuuride alkeemia

• Kuldsed kerad. Õhukesed, peaaegu kaalutud kuldsed krõpsud, serveeritud kortsutatud kangal. Alchemist kasutab selliseid tekstuure sageli kompimismeele petmiseks: see, mis näeb välja nagu kortsus metall, sulab suus sekundi murdosaga.

• Õhulised kuubid. Käsnataoliselt poorsed biskviidid. See on puhas mäng toiduainete füüsikaga: dehüdreerimine ja aereerimine, millest loengus lugesime.

• Sifoon punase vedelikuga. Lummav destilleerimis- või tõmbamisprotsess otse laua ääres. See muudab joogi tavalisest saatjast alkeemiliseks rituaaliks.

Alchemist võtab „roanimede kui kunsti“ kontseptsiooni ja viib selle absoluudini. Munk ei õigusta roogade hinda sõnadega „värske“ või „ehtne“: ta müüb teile maailmavaadet.

Olge konkreetne (Be Specific). Vaatleme mõningaid võtteid, mida saame kasutada toidust kirjutamisel, mitte üksnes mälestustes, vaid ka kokaraamatutes või restoraniarvustustes. Hea toidutekst on lihtsalt hea tekst. Loeme selleks, et õppida midagi uut või nautida. Hea tekst peab olema huvitav, sügav, kaasahaarav ja meelelahutuslik.

Olge konkreetne. Kasutage toidu maitse kirjeldamiseks konkreetset keelt ja sensoorseid detaile. Toidutekstid äratavad mälestusi, need on täis inimlikke emotsioone ning meelelisust. Vältige ebamääraseid sõnu nagu delicious (oivaline), tasty (maitsev) ja yumm (nämm või isuäratav). Ärge kasutage liiga palju omadussõnu ning hoiduge määrsõnadest. Mustandit toimetades eemaldage üldised sõnad ja asendage need konkreetsetega (näiteks kukeseened). See muudab stseenid lugeja jaoks elavamaks. Näiteks: esimene arusaam sellest, et toit on midagi enamat kui aine, millega nälja korral kõht täita (nagu tanklas kütust võtta), jõudis minuni pärast algkooli neljandat klassi. See oli perepuhkuse ajal Euroopas, liinilaeva Queen Mary turistiklassi söögisaalis. Kusagil on foto: mu ema Jackie O stiilis päikeseprillidega, mu noorem vend ja mina oma valusalt armsates kruiisirõivastes astume tohutu Cunardi ookeanilaeva pardale; kõik ootame põnevusega oma esimest Atlandi-ülest reisi, esimest sõitu isa ajaloolisele kodumaale Prantsusmaale.

Kõik sai alguse supist. See oli külm. See oli omamoodi ilmutus uudishimulikule neljanda klassi õpilasele, kelle supikogemus piirdus seni Campbelli tomatikreemsupi ja kananuudlisupiga. Muidugi olin varemgi restoranides käinud, kuid see oli esimene toit, millele tõesti tähelepanu pöörasin. See oli esimene toit, mis mulle meeldis, ja mis veel tähtsam, millest jäi mälestus kui millestki meeldivast. Küsisin meie kannatlikult Briti kelnerilt, mis on see oivaliselt jahe maitsev vedelik. „Vichyssoise,“ kõlas vastus. Sõna, mis kõlab mulle tänini maagiliselt, hoolimata sellest, et nüüdseks on see iga menüü äraleierdatud tööloom ning roog, mida olen valmistanud tuhandeid kordi. (Katkend Anthony Bourdaini raamatust „Kitchen Confidential“, 2000.)

Kasutage tegevusverbe (Use Action Verbs)

Kasutage passiivsete konstruktsioonide asemel tegevusverbe, et anda tekstile dünaamikat. Mõned aktiivsed verbid, mida toiduvalmistamise kirjeldamisel kasutada: niristama (drizzle), puistama (sprinkle), koorima (peel), kraapima (scrape), purustama (crush), paksult määrima (slather), jahvatama (grind), kõrvetama või leegiga põletama (scorch). Pange tähele, kuidas need sõnad tunduvad: nad elavdavad teksti. Aktiivseid verbe saab kasutada kõige kirjeldamisel, olgu selleks paik, stseen või inimesed. Näiteks katkend Mei Chini artiklist „Eat Drink Mother Daughter“, mis võitis James Beardi auhinna ja ilmus ajakirjas Saveur 2018. aastal. See lõik on osa sissejuhatusest, kus ta kirjeldab olukorda: nad külastavad emaga Taiwanis ööturgu.

„Lõppkokkuvõttes võlub mind just Tainani kummalisus, eriti see, kui muretult segunevad siin seks, surm ja vanamoodne südamlikkus. Poolpaljad õllepromotüdrukud, rinnal Heinekeni logo, laveerivad eredalt valgustatud pererestoranides. Kaupmehed kiidavad kirstukujulisi saiu ning lapsed närivad surnute auks altaritele jäetud külma liha. Samal ajal kannavad daamid kübaraid ja varjuvad päikese eest päevavarjude alla, näod kahvatud nagu kuu.“

2. Kasutage metafoore (Use Metaphors). Metafoorid rikastavad kirjutamisstiili. Toidu sümboolika kirjanduses ei erine toidu sümboolikast maalikunstis. Prantsuse filosoof ja esseist Roland Barthes ütles: „Metafoor on sõnade sool.“ Nii nagu sool võimendab toidu maitset, muudab metafoor teksti eredamaks.

Roland Barthes tõi mitu näidet tugevatest kulinaarsetest sümbolitest: tema sõnul on vein prantslastele sama, mis piim hollandlastele. Vein tähendab muundumist (kuivast maast niiskeks vedelikuks). See muudab ka inimeste käitumist. Vein erineb kangest alkoholist: see eeldab positiivset liiki joovastust. Piim on Barthes'i järgi antivein, sest see rahustab, taastab ja ümbritseb. Piim on puhas ja süütu. Barthes kirjutas ka steigist praekartuliga. Steik oli tema sõnul samasugune osa sangviinilisest mütoloogiast nagu vein. See on liha tuum, selle puhas olek. See sümboliseerib härja jõudu. Steik mõjub hästi kõigile temperamentidele. See on Prantsusmaal rahvuslik element. Selles ühinevad mahlakus ja lihtsus. See on korraga elementaarne ning elegantne. See on patriootlik nagu sõduri ihu. Näide metafoorist kirjanduses: Émile Zola romaan „Pariisi kõht“ („The Belly of Paris“ / „Le Ventre de Paris“, 1873), mille tegevus toimub kärarikkal Les Halles'i turul. Selles katkendis võrreldakse madame Lecœuri laoruumi arvukate juustude lõhna sümfooniaga. See lõik saigi tuntuks „Juustusümfooniana“: „Igast küljest haisesid juustud. Poe tagaseinas kahel riiulil lebasid tohutud võitükid: Bretagne'i või, mis ajas oma korvid üle; Normandia või, mähitud lõuendisse ja sarnane kõhuvalanditega, millele skulptor on visanud märjad lapid … […] Ning naelaste võipakkide kõrval lebas hiiglaslik cantal, justkui kirvelöökidega lõhestatud; siis kuldne Cheshire'i juust, gruyère, mis meenutas mõnelt barbaarselt sõjavankrilt lahti tulnud ratast, Hollandi juustud, mis meenutasid kuivanud verega määritud äraraiutud päid ja olid kõvad nagu kolbad, mistõttu neid kutsutigi „surnupeadeks“. Parmesan lisas teiste paksule tuhmile lõhnale oma aromaatse teravuse. […] Seejärel tulid tugevalõhnalised juustud … igaüks lisas oma läbilõikava noodi iivelduseni teravasse fraasi.

… Kõige tugevamalt tundsid nad just Camemberti lõhna. See juust oma ulukihõnguga summutas Maroilles'i ja Limburgi pehmemad lõhnad; selle jõud oli hämmastav. Aeg-ajalt tuli parmesanist siiski kerge õhuhoog, flöödiheli sarnane noot, samal ajal kui brie liitus pehme kopitanud lõhnaga, justkui niiske tamburiini vaikse kõlaga. Livarot alustas vapustavat repriisi ja Géromé toetas sümfooniat pika noodiga.“

3. Kasutage analoogiaid või võrdlusi (Use Analogy or Simile). Võrdlused (similes) erinevad metafooridest veidi. Võrdlus kõrvutab kaht asja ega nimeta objekti otseselt millekski muuks. Võrdluse loomiseks kasutame sõnu „nagu“, „otsekui“ või „justkui“. Need on suurepärane alternatiiv omadussõnadele, kuid püüdke vältida kulunud klišeesid (näiteks „pehme nagu siid“).

Siin on New York Timesi kriitiku Sam Siftoni näide, milles ta võrdleb röstsaia söömist suudlusega: „Restorani Marea menüü kõige esimene roog on ricci, tükk sooja röstsaia, mis on paksult kaetud merisiilikumarjaga, varjatud õhukese lardo ehk Itaalia seapekiviilu alla ja üle puistatud meresoolaga. See annab täpselt sama tunde nagu esimene suudlus uskumatult veetleva inimesega: korraga üllatuse ja naudingu sähvatus. Sool ja rasv annavad teed ürgsele magususele ning ühinevad ülimalt meeldival moel. See tunne jääb keelele ja vibreerib kogu kehas.“

4. Kasutage dialoogi (Use Dialogue)

Dialoog aitab inimesi iseloomustada nende iseloomu otseselt arutamata. See loob ka tegelastevahelised suhted.

Allpool on katkend Ruth Reichli raamatu „Tender at the Bone“ („Õrnus luul“) esimesest peatükist „Hallituse kuninganna“. Dialoogi kaudu saame aimu sellest, milline on tema ema: „„Ma oskan teha lõunasöögi ükskõik millest,“ ütles ema uhkelt oma sõpradele. Talle meeldis kiidelda „Kõigest tehtud raguuga“, roaga, mille ta leiutas kahenädalasest kalkunikerest vormirooga valmistades. (Juba ainuüksi see, et mu ema tunnistas kahenädalase kalkuni kasutamist, ütleb tema kohta väga palju.) Ta pani kalkuni ja pool purki seenesuppi potti. Siis hakkas külmkapis tuhnima. Leidis brokolijääke ja lisas need. Sinna läks ka mõni porgand ning seejärel pool pakki hapukoort. Nagu tavaliselt kiirustades lisas ta rohelisi ube ja jõhvikakastet. Ja siis libises kuidagi roa sisse pool õunakooki. Hetkeks näis ema kohkunud. Siis kehitas ta õlgu ja ütles: „Kes teab? Võib-olla tuleb maitsev.“ Ning hakkas sinna viskama kõike muud külmkapis leiduvat: pasteedijääke, mingeid juustuservi, mõnda pehmeks läinud tomatit.“

5. Kasutage huumorit (Use Humour)

Tekst ei pea tingimata olema tõsine. Oma autorihäält otsides võite harjutada huumori kasutamist.

Siin on luuletus John Updike'ilt, Ameerika kirjanikult, kes on tuntud tähelepanu poolest tavaliste ameeriklaste muredele ja kirgedele: TOIT (FOOD). Ta on alati olemas, inimese tõeline parim sõber. Ta ei hammusta kunagi vastu; ta on juba surnud. Ta ei ütle, et oleme kehvad armastajad, ega kutsu töövestlusele. Ta lihtsalt anub: „Võta mind“; ta hüüab: „Olen sinu.“ „Mulju mind üleni,“ ütleb ta; „kõik, mis oled sina, on laitmatu.“

Loovkirjutamise ja toimetamise protsess

See loeng annab soovitusi loovkirjutamise protsessiks esialgsete ideede loomisest kuni lõpliku teksti viimistlemiseni. Selgitatakse, kuidas kasutada eri ajendeid ehk prompte, sealhulgas sensoorseid, et alustada esimest mustandit, mida kirjeldatakse toimetamata mälestuste voona.

Seejärel käsitleb loeng üksikasjalikult kõige tähtsamat, toimetamise etappi, keskendudes hoolikale sõnavalikule, stiiliteadlikkusele ja lugeja kaasamisele. Esitatakse toimetamisel kontrollitavate elementide nimekiri ning praktilisi nõuandeid, nagu pauside tegemine, ettelugemine ja tagasiside küsimine, et parandada kirjaliku töö kvaliteeti.

Põhiteesid (Knowledge Points)

1. Kirjutamisprotsess: ajendist esimese mustandini

• Kirjutamise alustamine ajenditest. o Kirjutamist võib käivitada „ajendiga“ ehk promptiga, milleks võib olla üks sõna, lause või pilt.

o Toidust kirjutamisel võib ajend olla meeleline, näiteks kindel lõhn, heli või maitse.

o Ka kohtumismärkmed või intervjuu üleskirjutus võivad olla kirjutamise lähtematerjaliks.

• Esimese mustandi olemus. o Kirjaliku töö esialgset versiooni nimetatakse „esimeseks mustandiks“.

o See mustand on tavaliselt toores, toimetamata ning seda nimetatakse sageli „segaduseks“.

o Esimese mustandi sisu tuleb peamiselt mälust: see on protsess, milles kirjutatu „tuleb südamest“.

o Tehnilised üksikasjad lisatakse hiljem toimetamise käigus, et algset loomingulist voogu mitte katkestada.

2. Toimetamise ja ümbervaatamise protsess

• Toimetamise kunst. o Toimetamine toimub kõrgemal mõtlemistasandil, pöörates teadlikku tähelepanu stiilile ja sõnavalikule, sõna sõna haaval.

o Seda protsessi võrreldakse „üks tükk korraga“ lugemisega, et veenduda sõnade omavahelises sobivuses ning kavandatud tähenduse ja mõju edasiandmises.

o Kirjutis muutub „kunstiteoseks“, kui valitud on õiged sõnad ja need on paigutatud õigesti, loomaks nii tähendust kui ka emotsiooni.

o Kirjutamine on õnnestunud siis, kui lugeja saab end tekstiga suhestada ning tunda, haista ja näha seda, mida kirjutaja kirjeldas.

• Toimetamise kontrollnimekiri. o Küsimuste loend võib mustandi toimetamist suunata:

Kas hääl ehk autori intonatsioon on selge ja järjekindel? § Kas metafoor on terviklik ja toimib mõjusalt? § Kas klišeesid välditakse? § Kas konkreetseid kirjeldusi on piisavalt? § Kas tegelane on välja arendatud? § Kas pealkiri toimib? §

• Praktilised toimetamisnõuanded. o Tehke paus: astuge enne toimetamise alustamist tööst eemale.

o Varuge piisavalt aega: kiirustamine toimetamisel jätab vead märkamata ja parandamisvõimalused kasutamata.

o Võtke lugeja vaatenurk: lugege tööd nii, nagu näeksite seda esimest korda, et saavutada erapooletus.

o Lugege töö valjusti ette: see aitab kontrollida kirjavahemärke ja tabada korduvaid sõnu.

o Otsige välist tagasisidet: kui võimalik, paluge kellelgi teisel töö läbi lugeda.

o Kui see inimene on teie abikaasa, paluge tal olla kriitikas leebe.

Toidutekstide kirjutamise võtted

See loengukatkend on lõppmõtisklus toidust kirjutamise üle. Selles korratakse, et tunnis määratleti seda valdkonda (food writing) ning vaadeldi mõjusaid võtteid koos näidetega. Põhimõte on, et tugeva toiduteksti printsiibid, selgus, tõhusus ja loomingulisus, on universaalselt rakendatavad ning toovad kuulajatele kohe kasu, olgu fookus erialane, isiklik või loominguline, näiteks mälestused, kokaraamatud või romaanid.

Võtmepunktid (Knowledge Points)

1. Toidust kirjutamise olemus ja kasu

• Toidust kirjutamise määratlus (Defining Food Writing). Varem loengus määratleti toidust kirjutamise olemus ja vaadeldi selle žanri kvaliteetsete tööde näiteid.

• Toidutekstide kirjutamisvõtete laiem asjakohasus. Selle aine õppimisel omandatud oskused on kasulikud kõigile, sest toetavad selget ja mõjusat suhtlemist. Toidust kirjutamine on eneseväljenduse, oma tööst ja huvialadest rääkimise vahend.

• Loovkirjutamise õppimise eelised. Loovkirjutamise võtete õppimine parandab inimese võimeid nii lugeja kui ka kirjutajana. Loengus harjutatud oskused pakuvad kuulajatele kohe praktilist kasu. Need võtted sobivad erinevatele vormidele, sealhulgas erialastele toidutekstidele, mälestustele, kokaraamatutele ja romaanidele.