Natüürmort: muistsetest kujutistest modernismini

[Algse PDF-i illustratsioonilehekülg: Menna hauakambri, Pompei natüürmordi ja keskaegse viljakoristuse kujutised ingliskeelsete selgitustega. Järgneb venekeelse käsitluse tõlge.]

Natüürmort moodustab suure osa toidukujutistest läbi sajandite — Rooma freskodest nüüdiskunstini. Natüürmort, mida tuntakse ka prantsuskeelse nimetuse „nature morte” all, on teos, milles kujutatakse elutute esemete, näiteks puuviljade, lillede või majapidamistarvete kompositsiooni.

Vanimad teadaolevad natüürmordid lõid egiptlased 15. sajandil eKr. Muistsetest matmispaikadest on leitud toitu, sealhulgas teravilja, kala ja liha kujutavaid hauamaalinguid. Kuulsaim Vana-Egiptuse natüürmort avastati Menna hauakambrist, mille seinu kaunistavad erakordselt üksikasjalikud igapäevaelu stseenid.

Natüürmort Menna hauakambrist.

Ka vanad kreeklased ja roomlased lõid samalaadseid elutute esemete kujutisi. Ehkki natüürmorti kasutati kõige sagedamini mosaiikides, leidus seda ka freskodel — näiteks 1. sajandi Pompei seinamaalingul „Natüürmort klaasist puuviljakausi ja vaasidega”.

„Natüürmort klaasist puuviljakausi ja vaasidega” (63–79 pKr). Keskajal kohandasid kunstnikud natüürmordi religioossetele eesmärkidele, et edastada moraalseid sõnumeid. Toitu kujutati ka igapäevase maatöö, viljakoristuse ja pidusöökide stseenides.

Viljakoristusstseen, omistatud illustraator Andrea da Bolognale, enne 1340. aastat. Tempera, kuld ja tušš pärgamendil, 14,4 × 7,6 cm (5 11/16 × 3 tolli).

1. Natüürmort ei räägi „ilusast toidust”. See räägib sellest, mida toit ühiskonnale tähendab. Egiptlaste jaoks tähendas see sõna otseses mõttes elu pärast elu — toit kui igaviku „varustus”.

Kreeklaste ja roomlaste jaoks — kord, argielu, jõukus ja esemeline kultuur. Keskajal — moraal, religioosne tähendus, töö ja „õige” eluviis.

2. Toit kunstis on tsivilisatsiooni dokument.

Sellistelt kujutistelt saab lugeda ajastut: mida kardeti, millesse usuti, mida hinnati ja kuidas elati.

3. Otsene sild tänapäevase gastronoomia ja toidukunstini.

Tänapäeval on taldrik samuti „esemete kompositsioon”. Küsimus on üks: kas see on pelk vorm või mõtteavaldus?

Natüürmort meenutab: kui toiduaine on sattunud pildile või taldrikule, kannab see juba tähendust. Isegi kui sa selle sinna „lihtsalt panid”.

Natüürmort kui toidukunsti esivanem

Vahel tasub meenutada: toidukunsti ei leiutatud eile. See ei ole sada ega isegi viissada aastat vana. Selle otsene eelkäija on natüürmort.

Natüürmort ei ole kunagi olnud pelgalt „kaunilt paigutatud toit”. Puuviljad, ulukiliha, leib ja nõud ei ilmunud pildile interjööri kaunistamiseks. Need olid elu jäljed. Inimese kohalolu märgid.

Egiptuses tagasid toidukujutised elu jätkumise pärast surma. Roomas olid need korra ja argikultuuri märgid. Keskajal moraalne sõnum, mida vaataja oskas lugeda ilma allkirjata.

Renessansimaalikunstis muutus toit sümbolite keeleks.

Tänapäevane gastronoomia teeb täpselt sedasama. Ainult lõuendi asemel on taldrik. Värvi asemel maitse, tekstuur ja temperatuur. Muuseumivaataja asemel inimene, kes sööb siin ja praegu.

Taldrik on seesama natüürmort. Ainult üheks minutiks.

Ent ajame toidukunsti sageli segamini efektse serveeringuga. Tähendust eirav serveering on tühi vorm. Nagu natüürmort, millest on hing välja võetud. Ilus, kuid tumm.

Natüürmort õpetab gastronoomiale ranget distsipliini: pildil ei ole juhuslikke esemeid.

Mõtestatud roas ei tohiks neid samuti olla. Kui lisad koostisosa „sest see on ilus”, on see kaunistus. Kui lisad selle „sest see on lause”, on see keel.

Kui koostisosa jõudis taldrikule, siis see juba kõneleb. Küsimus on ainult selles, kas sööja seda kuuleb.

Toidukunst elab pausis. Sekundis ootuse ja tegelikkuse vahel. Hetkes, mil inimene lõpetab pelga kalorite tarbimise ja hakkab kohal olema.

Kui ilmub tähelepanu, lakkab toit olemast lihtsalt toit. Sellest saab mõtteavaldus.

Vaikne. Ent täpne.

[Algse PDF-i illustratsioonilehekülg: Euroopa natüürmordid ja ingliskeelsed selgitused; järgneb venekeelse käsitluse tõlge.]

Natüürmort kinnistus žanrina 16. ja 17. sajandil ning selle nimetus pärineb hollandi sõnast „stilleven”, sõna-sõnalt „vaikne elu”.

Varased näited sisaldasid religioosseid sümboleid. Eesmärk oli näidata „läbilõiget elust”. Seda „läbilõiget” täiendati sageli eksootiliste esemetega — näiteks papagoidega laual erisuguse toidu, luksuslike kangaste või klaasnõude kõrval.

Natüürmordižanr puhkes õitsele Madalmaades, Itaalias ja Hispaanias.

Eelkõige maalisid 17. sajandi hollandi ja flaami meistrid Madalmaade kuldajal luksuslikke stseene, kus eksponeeriti koos väga erinevaid toiduaineid. Neil maalidel on iga üksiku toiduaine tähendus vähem oluline. Mõju saavutatakse tervikkompositsiooniga. Eesmärk on näidata küllust ja privilegeeritud eluviisi keerukate toidu-„vitriinide” kaudu: ulukid, linnud, homaarid, karbid, eksootilised tsitrused või hinnalised viinamarjad. Jan Davidsz. de Heem — „Natüürmort singi, homaari ja puuviljadega”, umbes 1653.

Vermeer ja natüürmordi varjatud sõnum — vanitas

Oma kuulsal maalil „Piimakallaja” kasutas kunstnik kalleid pigmente, küllastunud värve ja erakordset valgust, et maalida kõige tavalisemat toitu — piima ja leiba.

Selle ajajärgu natüürmortide varjatud sõnum on elu kaduvus, naudingute tühisus ja surma paratamatus.

Sel ajal esineb eriline natüürmorditüüp — vanitas.

Sõna „vanitas” selgitatakse siin kui „tühjust”, vihjet tühisusele ja sisutusele. See väljendab kristlikku vaadet maistele hüvedele ning püüdlustele. Mõnel maalil väljendatakse seda otseselt pealuude, mädanevate viljade ja kellade kaudu. „Piimakallaja”, Johannes Vermeer, umbes 1660, õli lõuendil, 45,5 × 41 cm.

Lõuna-Euroopa, Hispaania ja Itaalia — bodegón'id ja Caravaggio

Lõuna-Euroopas, Hispaanias ja Itaalias, oli sellele žanrile keskendunud kunstnikke vähem.

Hispaania natüürmorte nimetatakse bodegón'ideks. Need on ranged: tükeldamist ootavad surnud loomad, toored puu- ja köögiviljad ning sünged taustad. Itaalias oli selle žanri üks juhtfiguure oma naturalistliku stiiliga Caravaggio. Tema „Puuviljakorv”, mis näitab silmade kõrgusele asetatud ebatäiuslikke vilju, on suurepärane näide.

„Puuviljakorv”, Caravaggio, umbes 1599, õli lõuendil, 46 × 64,5 cm.

Natüürmort ei räägi „toidust”, vaid maailmamudelist

Toit muutub vahendiks, mille kaudu näidata:

• küllust ja staatust — hollandi luksus;

• askeesi ja pinnastruktuuri ehedust — hispaania rangus;

• kaduvust ja piire — vanitas: nauding ei tühista aega.

Põhja-Euroopas „külluse teater”, lõunas „askeetlik dokument”

• Madalmaad: mõju sünnib tervikkompositsioonist, „maailma vitriinist”, rikkusest ja paljusõnalisusest.

• Hispaania/Itaalia: vähem sõnu, rohkem ehedust. Hämarus, toores toiduaine, tükeldamise ootus. Mitte pidu, vaid tegelikkus.

Vanitas on moraalne „sosin” ilu sees

Mõte on järgmine: jah, see on ilus. Jah, see maitseb hästi. Ent aeg liigub ikkagi edasi. Seetõttu ei ole pealuud, kellad ja mädanevad puuviljad õudus, vaid meeldetuletus naudingu hinnast.

Kuidas see otseselt seostub tänapäevase gastronoomia ja toidukunstiga?

Köögi keelde tõlgituna saame kolm koolkonda:

1. Hollandi: „kompositsioon on koostisosast tähtsam”. See tähendab suuri komplektserveeringuid, heldeid väljapanekuid ja „küllust kui žesti”.

2. Hispaania / caravaggiolik: „tooraine ehedus on kaunistusest tähtsam”. See tähendab ausat lihtsust, toorainet, vaikust ja tekstuuri. Ning julgust näidata ebatäiuslikkust.

3. Vanitas: „nauding + aja tähendus”. See on juba tase, kus roog ei ütle „maitsev”, vaid „pea meeles”. Näiteks hooajalisus kui lõplikkus, kääritamine kui aeg, jäägid kui jälg.

„Vanitas ja gastronoomia: miks peab ilus roog aega meeles pidama?”

17. sajandi natüürmortidel oli üks vaikne närv.

Need võisid paista luksuslikud: puuviljad, vein, homaarid, klaas, kangas. Ent selle ilu sees elas sageli sosin: kõik möödub.

Seda natüürmorditüüpi nimetati vanitas'eks.

Tõlkes on mõte lihtne: tühisus, tühjus, kaduvus. Seetõttu paigutasid kunstnikud külluse kõrvale kella, pealuu või veidi roiskunud vilja. Mitte hirmutamiseks, vaid vaataja toomiseks tagasi tegelikkusesse.

Mulle tundub, et tänapäevane gastronoomia vajab vahel sama meeldetuletust. Oleme õppinud tegema ilusaid asju.

Mõnikord isegi liiga ilusaid.

Ent ilu, mis ei mäleta aega, muutub kiiresti kaunistuseks.

Köök on aga sõna otseses mõttes ajakunst.

Kääritamine. Laagerdamine. Tõmbamine. Kergitamine. Tasane hautamine.

Isegi tavaline leib tähendab kannatlikkust. Ootamist. Protsessi, mida ei saa mõtet kaotamata kiirendada.

Vanitas gastronoomias ei tähenda süngust.

See tähendab ausust.

Seda, et nauding ei tühista lõplikkust.

Seda, et hooajalisus ei ole turundus, vaid loodusseadus.

Seda, et tooraine vananeb. Maitse muutub. Hetk möödub.

Kui roog oskab seda vaikselt, loosungiteta öelda, muutub see sügavamaks. Vahel piisab ühest detailist.

Väikesest „ebatäiusest”. Aja jäljest.

Vihjest, et siinne ilu ei ole igavene, vaid elav.

Toidukunst algab seal, kus taldrik lakkab olemast vitriin ja saab mõtteks. Mõte algab aga peaaegu alati küsimusest: mida teeb aeg selle maitsega — ja minuga?

Natüürmort: 18. sajand

18. sajandiks olid natüürmordimaalist paljudel juhtudel kadunud religioossed ja allegoorilised tähendused.

„Köögilised” lauakujutised arenesid läbimõeldud värvide ja vormide piltideks, mis näitasid igapäevast toitu. Prantsuse aristokraatia palkas kunstnikke maalima küllust ja pillavust. Rokokoo suurendas huvi trompe-l'œil' vastu. Trompe-l'œil — prantsuse keeles „silmapete” — on eriline natüürmordiliik, mis paneb vaataja uskuma, et kujutis on tegelik. Prantsuse kunstnik Jean-Antoine Watteau elavdas hääbuvat barokkstiili, muutes selle vähem rangeks, naturalistlikumaks ja vähem vormiliselt klassikaliseks — rokokoolikuks. Watteau'le omistatakse fêtes galantes'i žanri loomine: idüllilised, teatraalse varjundiga stseenid. Ta mõjutas rokokookunstnikke, näiteks Austria maalikunstnikku Franz Christoph Janneckit.

Siin kujutab Janneck lauanatüürmorti väga üksikasjalikult. Detailid rõhutavad elu lühidust ja naudingu tähtsust, erinevalt hollandi meistritest, kes vihjasid maiste naudingute kaduvusele. 18. sajandi lõpus ning pärast Prantsuse monarhia langust mängisid Euroopa akadeemiad, eriti Académie Française, akadeemilises kunstis keskset rolli. Akadeemia järgi eksisteeris žanride hierarhia ning natüürmort paiknes selles kõige madalamal. Ajaloolisi, piibellikke ja mütoloogilisi süžeesid peeti kunstiliselt olulisemaks. Natüürmort hakkas moest minema. Maali allkiri: „Elegant Company Feasting on a Terrace” („Elegantne seltskond terrassil pidutsemas”), Franz Christoph Janneck, õli vasel, raamita, 16,26 × 20,51 tolli (41,3 × 52,1 cm).

1830. aastateks

1830. aastateks said olustiku- ja portreemaalist realistliku ning romantilise kunstirevolutsiooni keskpunktid. Eesmärk oli edasi anda tugevat emotsionaalset meeleolu, täpsuse pärast muretsemata. Rikkust väljendasid voolav pintslitõmme ja värelev valgus. Sel perioodil näeme Manet', Monet', Renoiri, Cézanne'i ja Van Goghi teoseid. Nad mõtestasid loodust ümber omaenda värviharmooniate kaudu.

Maali allkiri:

„Luncheon of the Boating Party” („Sõudjate eine”), Pierre-Auguste Renoir, 1880–1881, õli lõuendil, 69,13 × 51,25 tolli.

18. sajandiks võtab natüürmort tasapisi seljast „kirikumantli” ja astub kööki. Mitte selles mõttes, et see muutuks lihtsamaks. Pigem saab see täiskasvanuks, argiseks, ent läbimõelduks: värv, vorm, tekstuur, valgus. Kõik nagu heal taldrikul, kus lihtne toit hakkab äkki kõlama, sest see on arukalt kokku pandud.

Rokokoo astub järgmise sammu. Prantsuse aristokraatia tellib külluse kujutisi, sest ka küllust peab oskama näidata. Tekib armastus trompe-l'œil' ehk „silmapette” vastu. Vaatad ja peaaegu usud, et võiksid käe sirutada ning midagi võtta. Ausalt öeldes on see väga gastronoomiline: kui palju kordi on nüüdisköök mänginud mängu „see ei ole see, millena paistab”. Tänapäeval nimetatakse seda lihtsalt „illusiooniks”, „serveerimistrikiks” või öeldakse „nüüd tuleb üllatus”. Watteau ja tema ringkond tõlgivad baroki kergemasse keelde: vähem ranget pidulikkust, rohkem õhku ja naudingut. Oluline on see, et nauding lakkab olemast patt ning saab kultuuriks. Peaaegu nagu heas restoranis, kus nauding on vaoshoitud ja kultiveeritud.

Siis tuleb aga akadeemia ja ütleb: „Meil on žanride edetabel.” Natüürmort asetatakse kõige madalamale. Üleval on ajaloolised ja mütoloogilised süžeed, toit ja laud olevat aga liiga maapealsed. Huvitaval kombel on gastronoomia eri ajastutel läbinud sama tee: kord „teenijate köök”, siis „kõrge köök”, seejärel taas tagasipöördumine lihtsuse juurde, nüüd juba teadliku valikuna.

1830. aastateks muutub rõhuasetus veel kord. Kunstnikule saab täpsusest olulisemaks meeleolu. Pintslitõmme elavneb, valgus hakkab värelema, maailma ei joonistata enam „ümber”, vaid seda hakatakse „läbi elama”. See on elamusele suunatud nüüdisaegse gastronoomia otsene sugulane: väärtus ei peitu roa täiuslikus geomeetrias, vaid hetke tajus. Maitse kui emotsioon. Valgus kui õhkkond. Laud kui lava. Kui koondada kõik üheks gastronoomiliseks valemiks, siis 18. sajand õpetab kompositsiooni, rokokoo illusiooni ja naudingut, akadeemia hierarhiat ning snobismi ja 19. sajand meeleolu. Kõik see on õigupoolest endiselt selle aluseks, kuidas me taldrikul maitset „ehitame”.

Natüürmort: 20. sajand

20. sajandi esimesed neli aastakümmet moodustasid erakordse kunstirevolutsiooni ajajärgu. Avangardistlikud liikumised arenesid kiiresti ja kattusid teel täieliku abstraktsiooni poole. Natüürmort, nagu muugi kujutav kunst, arenes ja kohanes sajandi keskpaigani, mil täielik abstraktsioon — nagu Jackson Pollocki tilgamaalis — kõrvaldas kogu äratuntava sisu.

„Natüürmort baklažaanidega”. Henri Matisse vähendas natüürmordi esemete kujutamist veelgi, nii et järele jäid peamiselt julged lamedad kontuurid, mis olid täidetud erksate värvidega. Ta lihtsustas ka perspektiivi ning tõi sisse mitmevärvilised taustad. Mõnes tema natüürmordis, näiteks „Natüürmordis baklažaanidega”, kaob esemetega laud peaaegu ülejäänud tuba täitvate värviliste mustrite vahele.

Paul Cézanne uuris ruumi geomeetrilist korrastust ning värvi, vormi ja joone elemente — see oli suur samm abstraktse kunsti poole.

Cézanne'i katsetusi võib vaadelda ka otsese teena kubistliku natüürmordi arenguni 20. sajandi alguses.

„Natüürmort puuviljakausiga”, Paul Cézanne, 1879, õli lõuendil, 46,4 × 54,6 cm (18 1/4 × 21 1/2 tolli).

Kubistid / Picasso

Cézanne'i tasandite ja telgede nihutamist kohandades keskendusid kubistid objektide lahutamisele puhasteks geomeetrilisteks vormideks ning tasapindadeks. Aastatel 1910–1920 maalisid kubistid, näiteks Pablo Picasso, palju natüürmorte, millesse sageli kuulusid muusikariistad. Nii tõusid natüürmordid peaaegu esimest korda kunstiliste uuenduste esirinda. See maal viitab Cézanne'i suurele natüürmordile „Õunad ja apelsinid”: laenab lemmikmotiive — mustriline eesriie, kuhjaga puuviljavaagen, kortsus valge linane kangas, viljad ja lihtne laud —, jäljendab vormivõtteid — esemete horisontaalne paigutus lauapinnal, vaatepunktide vastuolud, kaldus perspektiiv, maalimislaadi vaheldumine paksust impastost vaevu kaetud lõuendini — ning järgib Paul Cézanne'i loomupärast pidulikkusetaju.

„Leib ja puuviljataldrik laual”, Pablo Picasso, 1909.

„Kui toidust sai vorm”

Mingil hetkel lõpetasid kunstnikud „toidu maalimise” ja hakkasid selle abil mõtlema. 20. sajand tegi natüürmordiga sedasama, mida nüüdisaegne gastronoomia tegi taldrikuga: eemaldas liigsed sõnad ja jättis alles struktuuri.

Matisse tähendab maitset kui värvi.

Ta lihtsustab esemed lamedateks siluettideks ja laseb taustal kõlada toidust valjemini. Nagu roas, kus toorainet ei „jutustata”, vaid tõstetakse esile värvi, kontrasti ja rütmiga. Mõnikord toit koguni „kaob” mustrisse — nagu koostisosa, mis ei kõla eraldi valjult, kuid hoiab koos tervikakordi.

Cézanne tähendab maitset kui geomeetriat.

Tema õunad ei ole õunad „ilu pärast”. Need on raskus, ruumala, tasakaal ja telg. Ta on nagu peakokk, kes rajab taldriku distsipliinile: kus on keskpunkt, kus paus, kus pinge. See on konstruktsioon, mitte kaunistus.

Kubistid — Picasso ja teised — lähevad kaugemale: toiduaine lahutatakse tasapindadeks ning pannakse uuesti kokku.

See sarnaneb juba tänapäevase „dekonstruktsiooni” võttega: leivast saab joon, viljast laik, kangast rütm. Kuid peamine ei ole trikk.

Peamine on see, et hakkame nägema toorainet vormikeelena.

Siit minu gastronoomiline järeldus: toidukunst ei alga efektsest serveeringust. See algab arusaamisest, milline vorm on maitsel. Magus tähendab ümarust ja pehmust.

Hapu on teravnurk.

Mõru on tume sügavus.

Sool tähendab teravust ja piiri.

Tekstuur on aga lausa kirjavahemärgistus: krõbedus paneb punkti, kreem lisab koma ja kääritamine „allteksti”. Kui oskad seda kuulda, lakkad „toitu kaunistamast”. Hakkad tooraine kaudu kõnelema.