Toiduaine, kultuurikood ja kaubanduslik kuvand

Dada-liikumine, Miró poeetilised improvisatsioonid tegelikkuse teemal ja Morandi

Lükates tagasi kubistide ruumi „lamendamise”, läksid Marcel Duchamp ja teised dada-liikumise osalised sootuks teises suunas: nad lõid kolmemõõtmelisi natüürmordiskulptuure ready-made'idest ehk valmisesemetest.

„Why Not Sneeze Rose Sélavy?”, Marcel Duchamp, 1921, koopia 1964, Tate.

Püüdes anda natüürmordile tagasi teatavat sümboolset tähendust, paigutasid futuristid ja sürrealistid äratuntavaid natüürmordiesemeid oma „unenäomaastikele”. Joan Miró natüürmortides paistavad esemed kaalutud ja hõljuvad kergelt markeeritud kahemõõtmelises ruumis; isegi mäed on kujutatud lihtsate joontena. Miró muutis oma motiive kummaliste värvide ja vaba vormimänguga. „Kartul” on iseloomulik näide Miró poeetilistest improvisatsioonidest tegelikkuse teemal: — Süžeeks on hiiglaslik naisfiguur, käed laialt välja sirutatud. — Figuur asub sinise taeva taustal ja maalapi kohal, mis võib olla kartulipõld. — Paisunud valge kehavorm on kinnitatud kompositsiooni keskmes oleva punase posti külge nagu hernehirmutis ridva otsa. — Figuuril on üks pruunikasmust rind, millest „tulistab” välja pikk must looklev niit. — Vasakul tõuseb tema banaanikujuliselt pruunilt ninalt lendu punakaskollane „libliknaine”, samal ajal kui teised olendid ronivad redelil, mis on üks Miró lemmikmotiive.

Maali nimi näib tulenevat tõelise, äratuntava kartuli kujutisest: naise laubale on paigutatud väike pruun ovaalne ese kolme „tundlaga”. „Potato” („Kartul”), Joan Miró, 1928.

Morandi. „Still Life” („Natüürmort”), Giorgio Morandi, 1946.

Itaalias oli sel ajal natüürmordi juhtiv meister Giorgio Morandi, kes uuris argiste pudelite ja köögiriistade kujutamise eri võimalusi. Väga tundlikuna tonaalsuse, värvi ja kompositsioonilise tasakaalu suhtes kujutas ta samu tuttavaid pudeleid ning vaase üha uuesti maalidel, mis paistsid silma oma lihtsusega. Morandist sai oluline minimalismi eelkäija. Duchamp: ready-made kui kontseptuaalse serveeringu eelkäija. Duchamp teeb žesti, mida tänapäevane gastronoomia hästi mõistab:

mõtteavalduse loomiseks ei pea tingimata „valmistama”.

Ta võtab valmis eseme ja muudab konteksti — ning äkki pole see enam „asi”, vaid tähendus. Toidukunstis toimib see samamoodi: mõnikord peitub tugevaim mõju mitte keerukas tehnikas, vaid selles, kuidas tooraine on asetatud, millise raami sa sellele andsid ja millise küsimuse külalisele esitasid.

Miró: toiduaine kui unenägu ja kartul kui sümbol. Sürrealistid toovad natüürmorti tagasi sümboolika: toiduobjektid satuvad unenäoruumi, muutuvad kergeks ja kummaliseks ning vabanevad „õigest” perspektiivist. See sarnaneb tänapäevase taldrikuloominguga, kus tooraine lakkab olemast „lisand” ja saab kujundiks: kartul ei pruugi olla „püree”, vaid „põld”, „mälu”, „lapsepõlv”, „maa”, „vaesus ja luksus korraga”. Jah, see kõlab julgelt, kuid just nii sünnib isikupärane köök.

Morandi: minimalism kui austus asjade ja koostisosa vastu. Morandi tähendab tähelepanu distsipliini. Ta maalib samu pudeleid üha uuesti, kuni alles jääb peamine: toon, paus ja tasakaal.

Gastronoomias vastab see täpselt sellele, mida nimetan „tooraine ausaks vaikuseks”: kui oled eemaldanud etenduse ja tooraine saab lõpuks ise kõnelda.

Minimalism ei ole siin stiil. See on viisakus.

„20. sajandi Ameerika kunstnikud 1”

Kui 20. sajandi Ameerika kunstnikud tutvusid Euroopa modernismiga, hakkasid nad natüürmorti käsitlema, ühendades ameerikaliku realismi kubismist kasvanud abstraktsiooniga.

Selle aja tüüpilised Ameerika natüürmordid on näiteks Georgia O'Keeffe'i maalid ja Edward Westoni fotod.

„Kapsaleht”, Edward Weston, 1931.

(Frida Kahlo) Alates 1930. aastatest lõid Frida Kahlo ja teised Mehhiko kunstnikud oma sürrealismivariandi, tuues natüürmortidesse kohalikke toiduaineid ning kultuurilisi motiive.

„Natüürmort papagoi ja lipuga”, Frida Kahlo, 1951, õli lõuendil.

(Popkunst / Warhol) 1930. aastatel taandas abstraktne ekspressionism natüürmordi järsult vormi ja värvi „tooreks” kujutiseks; 1950. aastateks hakkas kunstimaailmas valitsema täielik abstraktsioon.

1960.–1970. aastate popkunst pööras aga suundumuse tagasi ja lõi uue natüürmordivormi.

Paljud popkunstiteosed, näiteks Andy Warholi „Campbelli supipurgid”, lähtuvad natüürmordižanrist, kuid nende tegelik teema ei ole enamasti natüürmordi füüsiline ese, vaid teoses kujutatud müügitoote kaubanduslik kuvand.

Andy Warhol, „Campbelli supipurgid”, 1962.

Natüürmort kui toidukunsti eelkäija: toorainest koodini, koodist kaubani. On olemas žanr, mis õpetas inimkonnale vaikselt ja visalt kõige olulisemat gastronoomilist oskust. Mitte praadimist. Mitte soolamist. Mitte serveerimist.

Vaid vaatamist. Natüürmort on toidukunsti esiisa. See teeb lihtsa asja: võtab toiduaine ja muudab selle tähenduseks. Siit algab maagia ning mõnikord turundus. Ameerika: toiduaine kui vorm. Kui 20. sajandi Ameerika kunstnikud kohtusid Euroopa modernismiga, lakkas natüürmort rääkimast „lauast”. See hakkas rääkima „pilgust”. Realism jäi alles — ameeriklastel on see veres —, kuid lisandus kubistlik loogika: lahutada ese vormideks ja panna uuesti kokku.

Siis ilmub Edward Weston oma kapsalehega. See ei ole enam köögivili. See on reljeef, volt, skulptuur.

Nagu köögis: sama toiduaine, ent teistsugune lõige — ja tähendus muutub. Gastronoomiline järeldus: toiduaine ei ole lihtsalt koostisosa. Kui oskad vaadata, on see kultuuri materjal.

Mehhiko: toiduaine kui kultuurikood. Mehhiko sürrealismi ei „toodud” Euroopast. See kasvatati kohalikust pinnasest. Frida Kahlo põimib natüürmorti kohalikke toiduaineid ja sümboleid nii, et toidust saab pass: kes sa oled, kust sa tuled, milline mälu on sinu maitse taga? Seda püütakse tänapäeval sageli jäljendada sõnaga „autentne”. Fridal on aga kõik lihtsam: toiduaine ei ole dekoratsioon. See on märk. See on hääl. Gastronoomiline järeldus: maitse ei tähenda üksnes retseptoreid. See on rahva keel. Popkunst: toiduaine kui kaubanduslik kuvand. Seejärel toimub pööre, mille peale nüüdisaegne gastronoomia vahel ikka veel nina kirtsutab.

Popkunst toob natüürmordi tagasi, ent mitte kööki. Vaid vitriinile. Warhol ei räägi „Campbell'siga” supist. Ta räägib kaubast kui uuest ikoonist. Sellest, kuidas pakend hakkab elama omaette elu. Kuidas me „sööme silmadega” juba enne maitsmist.

Gastronoomiline järeldus: tänapäeval saab maitset valmistada, kuid maitse kuvandit müüakse sageli eraldi.

„Ütle mulle, kuidas sa toorainet vaatad, ja ma ütlen, milline on sinu köök: käsitöö, kultuur või lihtsalt pakend.” — Andrei Gritskov

Natüürmort kui toode: värvist kaubamärgini, vitriinist kogemuseni

Oleme harjunud arvama, et natüürmort tähendab „puuvilju laual”. Kuid 20. sajandil sai lauast äkki vitriin. Vitriin ei räägi enam toidust. See räägib toidu tähendusest.

Lichtenstein teeb natüürmordiga triki, mida tunneb iga peakokk: muudab serveerimise keelt.

Puhas värv — nagu täpne soolakogus — pärineb Matisse'ilt.

Popikoon — nagu etikett, mis müüb maitset enne esimest lonksu — pärineb Warholilt. Nii sünnib natüürmort, milles oluline ei ole „vaas”, vaid see, kuidas me toote silmadega ära tunneme. Wayne Thiebaud läheb veel kaugemale: ta ei maali magustoitu, vaid magustoitude konveierit. Tordid, pirukad ja võileivad seisavad ridades nagu stabiilsuse lubadus: ühesugused, rohked, arusaadavad.

See on ajastu portree, kus maitsest sai harjumus ja harjumusest kaup. Ka masstoit on kultuur. Selle kultuurikood on lihtsalt kordus.

Siis ilmub ootamatult vene intonatsioon — Maia Kopõttseva. Tema banaanid ei ole „eksootika pidu”, vaid vaikne tähelepanustseen. Asi väärib vaatamist mitte seetõttu, et see on haruldane, vaid seetõttu, et see on tegelik.

See on peaaegu gastronoomiline eetika: toiduaine on oluline oma kohalolu, mitte staatuse tõttu. Seejärel saabub fotorealism ja ütleb: „Tahad ehtsat — palun.” Kuid sellesse „ehtsusse” on juba sisse ehitatud popkunsti diagnoos: ese, kujutis ja müügitoode on ammu kokku sulanud. Valime silmadega. Jätame meelde silmadega. Mõnikord „sööme” silmadega isegi rohkem kui suuga.

21. sajandil väljub natüürmort lõplikult raamist.

Sellest saab video, installatsioon, tuba. Kõige täpsem on see: vaataja ei vaata enam taldrikut. Vaataja on taldriku sees.

„Tänapäeva natüürmort ei tähenda seda, „mis on laual”, vaid seda, „mis on peas”: toiduaine on ammu saanud maitse kultuurikoodiks.”

— Andrei Gritskov

Digitehnoloogia on seda ainult tugevdanud: nüüd ei pea natüürmorti maalima, seda saab konstrueerida — nagu maitset, mis pannakse kokku hapust, magusast, mõrust ja umamist. Hüperrealism ei puuduta siin täpsust. See puudutab seda, et usume kujutist vahel rohkem kui toorainet.

21. sajandi natüürmort: kui taldrikust sai meedium.

On üks lihtne mõte, mis paljudele ei meeldi, sest see on liiga täpne. 21. sajandil ei ela natüürmort enam „laual”.

See elab ruumis. Videos. Installatsioonis. Performance'is. Digipildis. Sotsiaalmeedias.

Ja jah, ka meie peas, kus maitse koosneb juba ammu pooleldi nägemisest, mälust ja ootustest.

Varem vastas natüürmort küsimusele: mis sinu ees on? Tänapäeval vastab see teisele küsimusele: miks sa seda tahad?

Maalist lavani: natüürmort kui ruum.

Tänapäevast natüürmorti sageli ei maalita. See ehitatakse üles. Nagu teatrilava: valgus, heli, esemed, tühjus, vaataja kaugus. Oluline pööre seisneb selles, et vaataja ei ole enam pelgalt „vaataja”. Ta osaleb. Astud natüürmordituppa ja saad kompositsiooni osaks. Nagu restoranikülaline, kes äkki mõistab: ka õhtusöök on lavastus ning tema on üks selle näitlejaid.

Toiduaine lakkas olemast asi. Sellest sai kujutis.

21. sajandil elab toode korraga kolmes kihis:

• ese — tegelik toit: õun, leib, sool, vein;

• kujutis — foto, reklaam, pakend, sisu;

• kaubamärk — lugu, staatus, müüt. Tänapäevane natüürmort töötab sagedamini mitte õuna kui õunaga, vaid õuna kui lubadusega: „see on tervis”, „see on lapsepõlv”, „see on premium”, „see on keskkonnahoidlik”, „see oled sina”. Me ei osta maitset. Me ostame maitse stsenaariumi.

Digitaalsus ja hüperrealism: kui „maitsev” on tähtsam kui „söödav”.

Digitehnoloogia laiendas natüürmordi võimalusi põhjalikult.

Nüüd saab eseme muuta täiuslikuks: tekstuuri, helgi, tilga, auru, soolatera. Sageli näeb see välja maitsvam kui tegelik toit.

21. sajandi paradoks: kõige „isuäratavam” ei pruugi olla söödav. See ei ole enam köök, vaid iha visuaalne konstrueerimine.

Found objects ehk leitud esemed: toit kui aja jälg.

Tänapäevane natüürmort armastab „leitud asju”: pakendeid, tšekki, plastkahvlit, purki, toidutellimust, etiketirebendit.

Sellest, mida varem peeti prügiks, saab harjumuste arheoloogia.