Maitse, kohalolu ja leiva keel

Originaal:

“The art of dining well is no slight art, the pleasure no slight pleasure.” Michel Eyquem de Montaigne

Käsikirjas toodud tsitaadi tõlge:

„Hästi söömise kunst ei ole sugugi väike kunst ning selle nauding ei ole sugugi väike nauding.”

Andrei Gritskovi vaba autoripoolne töötlus:

„Hästi söömise kunst —

see ei ole vähetähtis kunst.

Ja ka nauding ei ole siin tühiasi.”

“Cooking is an art, but you can eat it too.” Marcella Hazan

Käsikirjas toodud tsitaadi tõlge:

„Toiduvalmistamine on kunst.

Aga seda võib ka süüa.”

Vaba autoripoolne töötlus:

„Toiduvalmistamine on kunst.

Lihtsalt see kaob maitses.”

Maitse kui tähelepanu seisund Andrei Gritskov

Mõtlen üha sagedamini maitsest kui seisundist, mitte tulemusest. Maitseb või ei maitse — see on liiga lihtne küsimus. Samast liigist nagu „meeldis / ei meeldinud”. Mugav, kuid pealiskaudne. Tegelik küsimus on teine: kas sa olid sel hetkel tähelepanelik?

Montaigne kirjutas, et hästi söömise kunst ei ole sugugi väike kunst. Ta ütles seda ammu enne gastronoomilisi edetabeleid, staarpeakokki ja kauneid serveeringuid. Ta ei rääkinud toidust. Ta rääkis kohalolu kvaliteedist.

Marcella Hazan sõnastas selle veel täpsemalt: toiduvalmistamine on kunst, mida võib süüa. Selles „võib”-sõnas peitub oluline mõte. Tõeline gastronoomiline kunst kaob. See ei püüa püsima jääda. See toimib hetkes. Toidukunst ei alga taldrikust.

Ja kindlasti mitte hinnast.

See algab pausist.

Vaikusest enne esimest suutäit.

Erinevuse tajumisest selle vahel, mida ootasid, ja selle vahel, mis tegelikult toimub. Kui toit muudab sind tähelepanelikumaks, lakkab see olemast lihtsalt toit. See toob sind tagasi tegelikkusesse. Kehasse. „Siin ja praegu” tundesse. Just sel hetkel algab kunst.

Kõik muu — serveering, tehnika, keerukus, haruldased toorained — võib olla tähtis. Kuid see on teisejärguline. Nagu maali raam. Hea raam ei takista peamise nägemist. Halb raam juhib tähelepanu kõrvale.

Minu jaoks on mõõdupuu lihtne.

Kui maitse taastab tähelepanu, on see toidukunst.

Kui ei taasta, on see lihtsalt toit. Isegi kui väga ilus.

Toidu ja veini sümboolika maalikunstis

Kunstis ei ole sümbol ainus mõistmise võti, kuid enamasti algab arutelu just sellest. Maali loetakse aeglaselt: ese eseme, märk märgi järel, kuni kujutis hakkab kõnelema.

Maalikunsti mõistmiseks tuleb tunda selle keelt. Mida kujutatud asjad tähendavad, kust pärineb nende tähendus ja kuidas kunstnik nende abil loo üles ehitas. Maalikunstniku jaoks on toit ja esemed sama mis kirjanikule metafoorid. Need ei selgita otse, vaid vihjavad, süvendavad ja rikastavad lugu.

Puuviljad

Värsked viljad tähistavad maalikunstis elu, noorust, energiat ja viljakust. Õun on üks tähendusrikkamaid sümboleid. Kristlikus traditsioonis seondub see teadmise, kiusatuse, pattulangemise ja ahvatlusega. Pole juhus, et ladina „malum” tähendab nii „õuna” kui ka „kurjust”. Nii sai viljast keelatud teadmise ja inimese haavatavuse kujund.

Teistes kultuurides tähendus muutub. Hiinas on õun rahu märk, mitmes teises traditsioonis sümboliseerib see rõõmu ja tarkust.

Viigimari viitab Eedeni aiale ja esimesele häbitundele, kuid antiikajal seostub see Dionysosega — veini, ekstaasi ja enesevalitsuse kaotamisega — ning ka Priaposega, taltsutamatu iha sümboliga.

Viinamarjal on kahetine tähendus. See tähistab nii Kristuse verd kui ka bakhantlikku joovastust, pidu, mis kasvab üle liialduseks.

Granaatõun on Venuse vili, iha ja viljakuse märk. Samasse sümbolite ringi kuulub küdoonia, mis kehastab naiselikku alget ja küllust.

Riknenud ja mädanevad viljad meenutavad aga lõpu paratamatust. Seda, et kõik elav allub ajale.

Carlo Crivelli maalil hoiavad madonna ja laps õuna. Kõrval on kurk ülestõusmise märgina ning nelk ja kirss Kristuse kannatuste ettekuulutajatena. Siin ei ole juhuslikke detaile. Iga vili on sõna. Igal detailil on tähendus.

„Mida inimene ei suuda, seda suudab leib.”

Salvador Dalí, „Salvador Dalí salajane elu”, 1942

Leib on inimliku toidu kvintessents.

Selle lugu on suure osa inimajaloo aluseks — see on ehk üks lihtsamaid ja samal ajal kesksemaid asju igapäevaelus ning toitumises. Leib seob inimesi kultuuri, traditsiooni ja religiooniga.

Sajandeid on leib olnud võimas poliitiline ja majanduslik „relv”. Juba Vana-Roomast alates on võim selle kättesaadavust tähelepanelikult jälginud. Näiteks Rooma pagarite tegevus oli rangelt reguleeritud ja riikliku kontrolli all. Rooma riik läks koguni leivatööstuse riigistamiseni.

Rohkem kui poolteist tuhat aastat hiljem sai korduvatest näljahädadest Prantsusmaal üks Prantsuse revolutsioonini viinud tegureid.

Vanas Testamendis on nisu ja leib külluse ning viljakuse sümbolid. Uues Testamendis saab leivast Jumala kõrgeima anni sümbol inimkonnale: igavene elu, Kristuse ihu armulauas:

„Võtke ja sööge, sest see on minu ihu.”

See realistlik maalitahvel näitab Dalí meisterlikkust traditsioonilises maalikunstis juba enne tema pöördumist sürrealismi poole. Leib on katalaani elu alus. Täites esemed salapärase valgusega, muudab kunstnik kompositsiooni sügava vaatluse objektiks. (Meenutage Vermeeri ja tema natüürmorte: siin on näha samasugust realistlikku virtuoossust.) Lihtne kompositsioon — leib õlgkorvis kangal — tõuseb tumedal taustal dramaatiliselt esile. Dalí järgis Hispaania natüürmorditraditsiooni, milles kodune stseen annab põhjuse vaimseks mõtiskluseks.

„Leivakorv”, Salvador Dalí, 1926, õli puittahvlil.

Dalí maalis veel ühe „Leivakorvi” 1945. aastal. Erinevust selgitab ta nii:

„Leib on alati olnud üks kõige varasemaid fetišismi ja kinnisidee teemasid minu loomingus — esimene ning see, millele olen jäänud kõige ustavamaks. Maalisin sama motiivi 19 aastat tagasi. Kui neid kahte maali väga tähelepanelikult võrrelda, saab siinsamas uurida kogu maalikunsti ajalugu: primitivismi lineaarsest võlust stereoskoopilise hüperesteetilisuseni.”

„Leivakorv”, Salvador Dalí, 1945, õli tahvlil, 13 × 17 cm (3 × 4 tolli).

Tähendus:

1) Leib ei ole toit. Leib on „tsivilisatsiooni sõlmpunkt”

Tekstis kujutatakse leiba seosena „kultuur–võim–religioon–ellujäämine”. See puudutab sõna otseses mõttes ühiskonna elu: kui on leiba, on kord. Kui leiba ei ole, algavad tormid — Roomas, Prantsusmaal.

2) Religioonis tähendab leib elu, andi ja ohvrit

Vana Testament — küllus ja viljakus.

Uues Testamendis ei ole see enam lihtsalt toit, vaid kõrgeima anni ja armulauatähenduse sümbol — Kristuse ihu. Nii saab leivast mitte kõhu, vaid metafüüsika märk.

3) Dalí jaoks on leib isiklik „kinnisidee” ja vahend kunstist rääkimiseks

Dalí muudab kõige lihtsama eseme mõtiskluse objektiks.

Veel nutikamalt: võrreldes kaht maali (1926 ja 1945), räägib ta vähem leivast kui maalikunsti keele arengust — vormi lihtsusest „hüperesteetikani”, peaaegu optilise kohaloluefektini.

4) Peamine järeldus tänapäevase gastronoomia ja toidukunsti jaoks

Ausalt öeldes on see otsene hoiatus:

taldrikul olevad sümbolid toimivad ainult tähelepaneliku suhtumise korral.

Leiba võib serveerida „lisandina” ja siis see vaikib.

Aga seda võib pakkuda kodu, mälu, ellujäämise, usu ja töö märgina — ning siis hakkab see kõnelema.

„Leib kui keel”

Andrei Gritskov. Leib on üks väheseid toiduaineid, mida on peaaegu võimatu pakkuda „niisama”. See ütleb ikkagi midagi. Isegi siis, kui vaikib.

Selles mõttes on leib keel. Seejuures iidne, karm ja väga aus keel. See seob inimese kodu, töö ja traditsiooniga. Sellega, mis kordub põlvest põlve. Ent leib kõneleb ka võimust. Leiva ajalugu on kontrolli ajalugu. Kes valdab leiba, see hoiab rahu. Pole juhus, et muinasajal reguleeris riik pagarite tööd ning leivapuudus vallandas revolutsioone. Inimesed mässavad harva filosoofia pärast. Leiva pärast aga korrapäraselt.

On ka kolmas, religioosne kiht. Seal lakkab leib olemast „toit” ning saab elu, anni ja mõtte sümboliks. Teatud hetkel hakkab see ilma liigsete sõnadeta rääkima kõige olulisemast.

Mind puudutab selles eriti Dalí. Ta kirjutas kord:

„Mida inimene ei suuda, seda suudab leib.”

See ei käi toiduvalmistamise kohta. See tähendab, et leib oskab teha seda, mille meie oleme unustanud: ühendada lihtsa igavesega.

Toidukunsti jaoks on see hea aususe proov.

Leib on ideaalne näitaja.

Kui serveerid leiba taustana, jääbki see taustaks.

Kui mõistad, mida sa sellega ütled — kodu, mälu, töö, puudus, küllus, usk, hool —, saab sellest mõtteavaldus.

Leib ei armasta poosi. Seda ei saa serveeringuga „maha müüa”.

See toimib üksnes tähenduse ja tähelepanu kaudu. Võib-olla peitubki selles tema jõud.