Kas toit võib olla kunst?

Toidu ja kunsti kokkupuutepunktide uurimus

Kursuse lähteidee ja analüütiline lähenemine

Kursust tutvustatakse toiduvaldkonna praktiku ja kunstiajaloolase ühisprojektina. Neid ühendab eesmärk mõista toidu tähendust eri ajastute kunstis ja kunstivormides. Õpikäsitlus on selgelt võrdlev ja faktidele tuginev. Osalejad vaatlevad silmapaistvaid kunstiteoseid, milles esineb toitu, ning võrdlevad kujutisi vastava aja ja paiga toidukultuuri ajaloolise tegelikkusega: kuidas süüa valmistati, serveeriti ja söödi. See meetod aitab märgata, millal kunstnik peegeldab argikogemust ja millal eemaldub sellest teadlikult, et saavutada kindel emotsionaalne või kunstiline mõju. Kujutiste pidev kõrvutamine dokumenteeritud gastronoomiliste tavadega võimaldab toetuda faktidele, kaotamata silmist autori kavatsust. Koos moodustavad need elemendid tervikliku raamistiku toidu esinemise ja tähenduse mõistmiseks kunstis ning loovad aluse sügavale tõlgendusele ja metoodilisele täpsusele.

Toidu kunstiline staatus: filosoofiline vaidlus

See monoloog uurib keerulist küsimust: kas toitu saab pidada kunstivormiks? Kõigepealt esitatakse kunsti üldine määratlus. Seejärel käsitletakse ajaloolist filosoofilist argumenti kokakunsti vastu, mis lähtub toidu äratarbimisest. Lõpuks pakutakse tänapäevane vastuargument, milles toitu mõistetakse taasloodava ja väljendusrikka kogemusena, mida saab võrrelda teiste kunstiliikidega.

Kunsti määratlus ja piirid

Arutelu algab katsest piiritleda kunsti põhiolemus. Lähtepunktina tuuakse saksa kunstniku Gerhard Richteri abstraktne määratlus: „Kunst on lootuse kõrgeim vorm.” Täpsustuseks kirjeldatakse kunsti inimliku loovuse ja kujutlusvõime avaldusena, mis on saatnud kogu inimkonna ajalugu ning loonud teoseid, mille eesmärk on ilu ja emotsionaalne mõju.

Niisugune lai määratlus hõlmab esemeid, ideid ja tegevusi. Maalikunst, muusika, kirjandus, tants. Kõike seda peetakse millekski eriliseks, mis kannab sõnumit, mida publik saab tõlgendada ja kogeda.

Siin eristatakse ka kunstnikku ja käsitöölist. Kuigi sõna „artisan” seostatakse sõnaga „art”, erinevad nende töö viljad oma otstarbelt. Käsitöölise töö tulemus on esmajoones praktiline. Kunstniku teos üldjuhul mitte. Just see eristus juhatab monoloogi keskse ja kohati keeruka küsimuseni: kas toidu valmistamist ja tarbimist saab pidada kunstiks?

Argument toidu kui kunsti vastu: äratarbimise probleem

Peamine ajalooline argument toidu kunstiks tunnistamise vastu seondub niinimetatud „äratarbimise probleemiga”. See filosoofiline tees, mida arendas 19. sajandi saksa filosoof Georg Hegel, väidab, et toit ei saa oma kaduvuse tõttu olla tõeline kunst. Selle vaate kohaselt on ehtsad kunstiteosed, näiteks maalid, skulptuurid ja arhitektuur, ajatud. Need ei muutu, hävi ega saa ära tarbitud. Toit seevastu luuakse oma olemuselt söömiseks ja seedimiseks. Tarbimise hetkel see kaob.

Seetõttu peetakse toidu kvaliteedi hindamist kallutatuks ja subjektiivseks. Pealegi on toidul ilmne praktiline ülesanne — kõhu täitmine. See läheb vastuollu traditsioonilise ettekujutusega, et kunst ei peaks täitma ühtegi praktilist eesmärki peale esteetilise.

Vastuargument: kulinaarsed teosed kui tänapäevane performatiivne kunst

Tänapäevane vaade seab kunsti püsivuse klassikalise nõude kahtluse alla. Monoloogis märgitakse, et nüüdiskunst kasutab sageli kiiresti riknevaid objekte. Näitena tuuakse teibiga seina külge kinnitatud banaan. See juhtum näitab ilmekalt, et kunstiteose võib eksponeerimise käigus hävitada või isegi ära süüa.

Niisugune käsitlus õõnestab mõtet, et kaduvus välistab toidu automaatselt kunsti vallast. Seejärel tõmmatakse huvitav paralleel roogade ja muusikateoste vahele. Roal, nagu sümfoonialgi, on vormiline struktuur, mis on kirja pandud retseptis.

Retsept võimaldab rooga üha uuesti valmistada, säilitades selle mõtte. Umbes samamoodi võimaldab noodikiri muusikateost uuesti esitada. Sellest vaatenurgast on kulinaarne looming, nagu iga teinegi kunstiteos, midagi enamat kui pelgalt koostisosade summa.

Lõppseisukoht: esteetiline kavatsus ja kogemus

Lõpus käsitletakse üht keerukaimat küsimust: kas kunst peab olema üksnes esteetiline või võib see olla ka kasulik? See vaidlus on kunstimaailmas endiselt avatud.

Lõpuks jõuab autor järeldusele, et määrav on inimese suhe toiduga. Mõnikord sööme lihtsalt kõhu täitmiseks. Sageli otsime aga kogemust, mis ei toidaks üksnes magu.

Kui läheneda toidu valmistamisele või söömisele esteetiliselt ning otsida selles loovust, eneseväljendust ja tulemuse ilu, võib toit omandada kunstilise tähenduse. Just sügavama elamuse ootus avab võimaluse käsitleda toitu täisväärtusliku kunstilise väljendusvahendina.

Antropoloogia ja kunsti uurija ning autor Ellen Dissanayake määratleb oma raamatus „Milleks on kunsti vaja?” („What Is Art For?”) kunsti järgmiselt:

• teadliku kavatsuse tulemus;

• sisemist rahuldust pakkuv tegevus;

• kalduvus ühendada erisuguseid asju;

• huvi muutuste ja mitmekesisuse vastu;

• tuttava ja ootamatu esteetiline mäng;

• pinge ja vabanemise esteetiline mäng;

• korra loomine kaoses;

• illusioonide loomine;

• meelelisuse nautimine;

• meisterlikkuse näitamine;

• soov tähendusi edasi anda;

• kujutlusmaailma sukeldumine;

• iseenda või teiste ülistamine;

• illustreerimine;

• olemise täiuse tunde tugevdamine;

• ilmutus;

• enda kaunistamine või ilusamaks muutmine;

• teraapia;

• elule tähenduse andmine;

• kogemuse loomine ilma eneseteadliku jälgimiseta;

• korra ja/või korratuse mudelite pakkumine;

• tegelikkuse tajumise harjutamine.

[Illustratsioon algses PDF-is: Ellen Dissanayake'i raamatu „What Is Art For?” kaas. Tekstiredaktsioon kaanepilti ei reprodutseeri.]

[TÕLGITUD / TSITEERITUD ALLIKAS. Selle katkendi autorit ei ole käsikirjas nimetatud. Mina-vormis jutustus, Fricki kollektsiooni külastus ja akvarelliprojekt kuuluvad allika jutustajale; neid ei saa pidada koostaja eluloolisteks andmeteks.]

On olemas kummaline ja üsna rumal segadus, millest keegi päriselt sotti ei saa. Aetakse segamini kunsti ja disaini, kunsti ja mittekunsti. See tekitab inimestes nõutust. Peaaegu igaüks tahab olla kunstnik, sest ükskõik millises kultuuris on raske kujutleda kõrgemat staatust. Kunst ei ole elu kaunistus, vaid üks kultuuri ellujäämismehhanisme. Seetõttu austati algelistes ühiskondades eriti inimesi, kes oskasid kunsti luua. Keerukates arenenud kultuurides toimub sama, ainult varjatumalt. Kui öelda otse, on kunstil üksainus ülesanne. See on kõige võimsam ellujäämisvahend. Kunst on kõigis kultuurides nii järjekindlalt olemas just seetõttu, et aitab neil ellu jääda. Minu meelest on põhjus järgmine: oma kõrgeimas avalduses teeb kunst meid tähelepanelikuks. Kunstiteost vaadates pöördume justkui uuesti tegelikkuse juurde. Hakkame nägema erinevust selle vahel, millisena asjad meile näisid, ja selle vahel, millised need tegelikult on. Just seepärast on kunst liigi ellujäämismehhanism. Ja just seepärast on see inimteadvuses nii sügavalt juurdunud. On veel üks oluline segadus. Väga sageli peame ilu kunstiks. Ent ilu on üksnes vahend. Meil kõigil on geneetiline vajadus ilu kogeda ja võime sellele reageerida. Kuid ilu ei ole kunsti lõplik õigustus. See on pelgalt vahend, mis juhatab meid tähelepanelikkuseni.

Loomulikult ei ole see kõik lihtne. Olen suurema osa elust selle üle mõelnud ja alles nüüd tunnen, et suudan selgelt eristada kunsti sellest, mis kunst ei ole. Minu määratlus on äärmiselt lihtne. Kui miski teeb teid tähelepanelikuks, on see kunst. Kui ei tee, on see midagi muud. Huvitav on võrrelda niinimetatud kunstimaailma ja tegelikku maailma. Kunstimaailm tegeleb esmajoones raha ja staatusega. See seondub inimese vajadusega tõusta kõrgemale ning samal ajal investeerida asjadesse, mis tõotavad head rahalist tootlust. Loomulikult ei ole see mõõdupuu, mille järgi hindavad kunsti inimesed, keda kunst päriselt huvitab.

Mind on alati lõbustanud väljend „fine art”. Pikka aega ei mõistnud ma sõna „fine” tähendust, kuni vaatasin sõnaraamatusse ja avastasin, et tegemist on metallurgiaterminiga. See tähistab metalli kuumutamist temperatuurini, mille juures lisandid ära põlevad. Sellest vaatenurgast loksub palju paika. Tekib lihtne küsimus: millised on kunsti lisandid? Olen veendunud, et lisandid on kõik see, mis ei teeni kunsti põhiülesannet ehk ei vii tähelepanelikkuseni. Esmajoones on need staatus ja raha. Piisab pilgust sellele, millest kunstimaailmas kõige sagedamini räägitakse. Peaaegu alati hinnast.

Kunstimaailma põhiuudis on see, kui palju Bonnard'i eest maksti. Nelikümmend miljonit dollarit. Rekord. Vaimustus. Kuid mis on sellel pistmist kunstiga? Mitte midagi. See ongi üks neist lisanditest. Ometi on just sellest saanud meie kultuuris kunsti keskne teema.

Minu elus on olnud palju võimsaid kohtumisi kunstiga, kuid üks neist on eriti meelde jäänud. Sõber viis mind Fricki kollektsiooni. Olin kaheksateistkümnene. Ta näitas mulle esimest Piero della Francesca maali, mida olin kunagi näinud. Kaotasin sõna otseses mõttes teadvuse. Sellest hetkest algas eluaegne teekond. Rändasin mööda maailma, otsides Piero teoseid ja püüdes teda mõista. Lõpuks õnnestus mul näha peaaegu kõiki tema maale. Õnneks ei maalinud ta neid kuigi palju. Hiljem lõin tema töödest inspireeritud akvarellide ja joonistuste sarja. Projekti toetas Itaalia valitsus ning mõni aasta tagasi näidati seda Piero kodulinnas Sansepolcros.

[ALLIKAKATKENDI LÕPP.]